Koroonakriisiga seotud olulised, kuid vastamata küsimused. Kes vastaks?

Ready for COVID-19? - Drug Policy Network SEE

Samal ajal kui Eestis kriisimeetmeid järjest karmistatakse, kuhjub Covid-19 puudutavaid küsimusi iga tunniga. Vastuseid ei paista seevastu kusagilt. Ja kuigi peavoolumeediat jälgides võib mõnele jääda ekslik mulje nagu oleksid teadusringkonnad viiruse suhtes üksmeelel, valitseb seal reaalsuses järjest suurem arvamuste lahknemine.

Teiste seas on olukorda tõsiselt kritiseerinud ka dr Peter Gotzsche, sõltumatu Cochrane Collaborationi asutanud autoriteetne teadlane, kes on publitseerinud enam kui 75 teadusuuringut sellistes respekteeritud teadusväljaannetes nagu The Lancet, New England Journal of Medicine, The BMJ ja Annals Of Internal Medicine.

Muu hulgas nimetab ta tekkinud olukorda pigem paanikapandeemiaks kui viiruspandeemiaks (“Almost everyone I talk to, lay people and colleagues (I am a specialist in internal medicine and have worked for two years at a department of infectious diseases) consider the Coronavirus pandemic a pandemic of panic, more than anything else.

Nagu paljud teisedki, muretseb ka tema viirusest tunduvalt rohkem töötuse ja majandusliku kollapsiga kaasnevate enesetappude ning maailma vaba tuleviku pärast. Dr Peter Gotzsche arvamusega saab lähemalt tutvuda siin.

Märtsi lõpus vähendas Neil Ferguson, Imperial College London juhtiv epidemioloog, kelle loodud haigusmudelile toetudes paljud riigid oma karantiini-otsused on kujundanud, drastiliselt võimalike koroonaviirusest tingitud surmajuhtumite prognoosi (kummalisel kombel pole see uudis aga peavoolumeedia poolt kajastamist leidnud).

Kui algses haigusmudelis ennustati Suurbritanniale ca 500 000 koroonasurma, siis nüüd on võimalike surmajuhtumite arvu kohendatud 20 000 peale. Kui USA-le ennustati mudeli põhjal 2.2 miljonit surma, siis nüüdsete hinnangute põhjal võib arv jääda pigem 100 000-200 000 vahele. Kuna epidemioloog sattus selle avalduse järel paljude, k.a. teadlaste lauskriitika alla, ruttas ta teatama, et prognoos muutus vaid seetõttu, et inimesed on karantiinis. Ometi tehti avaldus vaid lühikest aega peale karantiini algust, mis paneb antud põhjenduses sügavalt kahtlema.

Kuna segadust on nii testimise, surmajuhtumite klassifitseerimise kui kriisi kestvuse ümber palju, tekib üha rohkem õigustatud küsimusi. Aga kust leiaks mõne vastaja? Ehk vastab Angela Merkel?

Olgu siinkohal avaldatud professor Sucharit Bhakdi avalik pöördumine Saksamaa kantslerile Angela Merkelile. Dr Sucharit Bhakdi on mikrobioloogia spetsialist, kes on ühtlasi Mainzi Johannes Gutenbergi Ülikooli professor ja Meditsiinilise Mikrobioloogia ja Hügieeni Instituudi juhataja. Dr Sucharit Bhakdi  on üks Saksamaa kõige tsiteeritumaid teadlasi. Originaalavaldus on leitav siit.

Austatud kantsler, head kodanikud,
Olen mikrobioloogia ja infektsiooniepidemoloogia arst, olles terve elu tegelenud küsimustega nakkushaiguste tekkimise, diagnoosimise ja teraapia osas. Hiljuti osalesin Saksamaal Covid-19 debatist. See debatt oli ekstreemselt emotsionaalne. Minu soov oli, et me tuleks tagasi kaine arutelu juurde, võrdleksime andmeid ja fakte, mis avalikel aruteludel tihti tähelepanuta jäävad. Samuti soovisin osutada avaliku paanikatekitamise ohtudele. Ma ei järgi ühtegi poliitilist suunda, ma ei järgi sel teemal ei isiklikke ega kellegi teise huvisid. Ma tunnen ainult kohustust teaduse ja ühiskonna ees.

Otsustav küsimus on: kas me teame piisavalt, et selliseid abinôusid kasutusele vôtta, kas suudame vastutada nende tagajärgede eest? Kas me vôime inimestele selliseid piiranguid seada? Kas need faktid, mis meil on, ôigustavad nii drastilisi piiranguid meie vabadustele ja ôigustele ja ühiskonnastruktuurile (majanduslangus, tööpuudus jne.), mis sellest tuleneb. Ja kui vastus on „ja“, siis mille alusel? Milliseid andmeid on kasutatud? Milline on strateegia? Sellest lähtuvalt pöördun Angela Merkeli poole. Konkreetselt esitan talle 5 küsimust.

1. küsimus puudutab statistikat: kas tehakse vahet sümptomiteta nakatanutel ja tôepoolest haigete patsientide vahel? Infektsioloogias tehakse vahet nakkuse ja haiguse vahel. Ainult need inimesed, kellel on sümptomid, Covid-19 puhul siis palavik ja köha, peaksid minema statistikasse kui haiged.

Teiste sônadega, infektsioon, mis on laboratooriumi testiga kindlaks tehtud, ei tähenda tingimata, et meil on tegemist inimesega, kellel tekivad sümptomid ja kellel vôib olla haigla kohta vaja minna. Hetkel arvatakse aga, et 5 % kôikidest haigestunutest vajavad kunstlikku hingamist. Sellel pôhinevad arvutused ütlevad, et tervishoiusüsteem vôib kokku kukkuda.

Minu küsimus on niisiis: kas on tehtud vahet sümpotimiteta nakatunutel ja tôeliselt haigetel, sümptomitega inimestel. Alles siis, kui seda on tehtud, saab realistlikult analüüsida, kui ohustatud meie tervishoiusüsteem tôepoolest olema saab.

COVID-19: Your questions answered on the coronavirus outbreak ...

2. küsimus puudutab selle haiguse ohtlikkust. Sellised piirangud inimeste pôhiôigustele on ju ainult siis ôigustatud, kui meil on tôendid, et uus viirus on ekstreemselt ohtlik. Palju-palju ohtlikum kui tema sugulasviirused. Kas on sellist teaduslikku tôestust Covid-19 kohta?

Minu seisukohast kôlab lihtne vastus “ei“. Vôtame tavalised koroonaviirused ja Covid-19. Mis meil vaja on, oleks teadusuuring 10 000 patsiendiga, kes on nakatunud tavalistesse koroonaviirustesse ja 10 000 patsiendiga, kes on nakatunud praegusesse viirusesse. Kôik nad peavad olema hingamisteede nakkusega. Mitte südameinfarkti vôi diabeedi, vaid tôesti hingamisteede nakkusega. Ja siis peaksime vaatama, kui paljud patsiendid kummaski grupis aja jooksul surevad.

Kui môlemas grupis sureb ühepalju inimesi, siis ei ole üks viirus teisest ohtlikum. Kuid Covid-19 suremuse arv on suurem, siis on Covid-19 ohtlikum. Kui arv on palju suurem, siis on Covid-19 palju ohtlikum.

Te küsite minult, kas sellist uuringut siis ei ole ja ma vastan: „ ei“. Kuni 19. märtsini ei olnud. Siis ilmus esimene selletaoline uuring Prantsusmaal. Mis te arvate, mis välja tuli? Suremus selle uurimustöö järgi oli môlemas grupis ühesugune.

Minu küsimus Angela Merkelile: milline seis on praegu intensiivraviosakondades kui vôrdleme diagnoositud Covid-19 haigeid teiste koroonahaigetega? Ja mitte haigetega, kelle juures muud haigused suurt osa mängivad. Kuidas sellega järgmiste sammude planeerimisel arvestatakse? Kas seda Prantsuse uurimustööd on arvestatud?

Järelikult ei ole pôhjust paanikaks. Kujutage ette, et avalikkusele selgub, et sellekohane Prantsuse uuring on olemas, tuleb ainult küsida. Mis juhtub, kui selgub, et Covid-19 ei olegi majakôrguselt ohtlik? Uskumatu! Siis kukub abinõude komplekt kokku kui kaardimajake.

Coronavirus (COVID-19) | Regional Office for Africa

3. küsimus on viiruse leviku kohta. Küsimus on, kas viirus ei ole juba suure hulga tervete inimeste seas levinud. Minu meelest vajab see küsimus tungivalt vastust, sest kui see nii oleks, ei oleks ju enam ettevaatusabinôusid vaja. Kas on tehtud pistelist kontrolli ühiskonnas, et reaalset nakkuse levikut valideerida vôi kas see on lähitulevikus plaanis? Selline uurimus oleks 7-10 päevaga tehtud ja siis me teaksime seda.

4. küsimus käib Itaalia kohta. Eriti kôrge suremuse kohta Itaalias ja nüüd ka Hispaanias. Minu meelest tehakse kogu maailmas suur viga, et teavitatakse viirusesurmast kohe, kui on kindlaks tehtud, et viirus surma hetkel kehas oli, teistest faktoritest sôltumatult. See käib infektsioloogia pôhinôude vastu. Peab ju ometi välja uurima, kas patsient suri koos viirusega vôi viirusesse. See nôue on ka väga täpselt saksa arstide töökoodeksis fikseeritud, aga seda ei järgita Covid-19 puhul.

Sellest mu küsimus: kas Saksamaa arstid lihtsalt järgnevad teiste maade Covid-19 üldistamisele ja kas môeldakse sellist kategoriseerimist nagu teistes maades kriitikavabalt jätkata? Kuidas siis saab vahet teha tôelisel koroonast tingitud surmajuhtumil ja juhulikul viiruse olemasolul surma hetkel?

5. Kas Itaalia kogemust saab vôrrelda sellega, mida me praegu Saksamaal läbi teeme? Sest ikka ja jälle toonitatakse Itaalia tervishoiu kohutavat olukorda. Viiruse tôeline roll Itaalias seevastu on täiesti ebaselge. Juba mainitud probleemidele lisaks mängivad rolli paljud teised faktorid. Sinna juurde kuuluvad muuhulgas kôrgendatud ôhusaastatus eriti Pôhja-Itaalias ja väga halb tervishoiusüsteem.

Ja veel, me teame, et Covid-19 on väga nakkav. Oletame, et suur osa elanikkonnast Itaalias, Hispaanias, vôib-olla ka Saksamaal, on juba nakatunud. Kui tôenäoline on, et Covid-19, nagu kôik teised koroonaviirused, vanematele inimestele, kes voodihaiged on, üle kantakse? Kui inimesed surevad, leitakse nende kehadest viirus. Eluajal vôi pärast surma. Sôltumata sellest, kas viirusel surmas mingi osa oli. Ma kordan veelkord: viiruse olemasolu ei tohi panna automaatselt koroonasurmade nimekirjadesse.

Daamid ja härrad, nii vapustavad, kui pildi Itaaliast ka ei ole, ei saa siiski ilma täpse analüüsita Saksamaale samasugust toimimispilti üle kanda. Sellepärast minu viimane küsimus. Milliseid jôupingutusi on tehtud, et Saksamaa elanikkonnale selgitada, et samasugune stsenaarium nagu Itaalias, ei ole Saksamaal realistlik.

Armsad kodanikud, mul on ainult tähtis, et toimuks kriitiline, teaduspôhine diskussioon, mis meid loodetavasti aitab varsti normaalsuse juurde tagasi pöörduda. Ma ei ole selles soovis üksi. Terve rida kolleege on selles küsimuses juba sôna vôtnud, kaasa arvatud üks parimaid epidemiolooge Standfordis.

COVID-19: ¿qué ha cambiado para pasar de epidemia a pandemia?

6. Kôige tähtsam küsimus, millele me kohe vastust vajame on: kas meie pôhiôiguste piiramine on meie demokraatlikus riigis üldse vastutustundlik? Valeusk meditsiinis on minevikus lugematutele inimestele kohutavat häda ja piina pôhjustanud. Robert Koch viis sisse muutuse sellega, et ta näitas, et ühel haigusel, tuberkuloosil, on pôhjustaja. Sellest ajast peale on teadus kasvava tendentsiga usu meditsiinist välja tôrjunud.

Mu daamid ja härrad, püüame progressi teed edasi käia ja end teadmiste ja tôega relvastada, et koos sellest kohutavast kriisist välja tulla.”

Ehk tahab keegi neile küsimustele lõpuks ka vastata?

Anybody?